Mõtteid muutusetegijatest

 

Me elame ühiskonnas, mis on täis vastasseisu. Igaühel on oma huvid mängus, igaühel on tarvidus ennast tõestada. See elukorralduse struktuur on niivõrd keeruline ja väsitav, kuid kahtlemata toimub alati väike samm paremuse poole.

Üks näide, säärane stepping stone ühiskondliku ühtse mõistmise suunas on see, mida õpetab noortele – läbi oma ürituste – Changemakers Academy. Valem on üsna lihtne: selgita noortele, mis on sotsiaalne ettevõtlus ning miks on see hea. Kanna neile edasi kogemusi, näiteid ja oskuseid ning üsna kiirelt võid sa näha neid, tõepoolest, maailma vallutamas.

Mida aga esmapilgul ei pruugi märgata – ja millele kolm aastat gümnaasiumiõpinguid reaalklassis tõestust annab – on see, et kuigi valem võib olla lihtne, siis sellega õige tulemuseni jõudmine võib olla pikemat sorti protsess. Käesoleva kirjutisega soovingi ka teistele noortele veidi selgust tuua sellesse, mis peitub ühe Changemakers Academy ürituse keeruka vormeli taga.

Nimelt võtsin osa Changesmakersi suveakadeemiast. Sai läbitud sotsiaalse ettevõtluse nii-öelda intensiivkursus, mille käigus ööbisime hobuteraapia ja loodusehitusega tegelevas sotsiaalses ettevõttes Equilibre, arutasime laagri läbiviijatega nende kogemustest ning diskuteerisime Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustiku esimehega. Kui tavaline hollywoodilik karakteristika säärastest tähtsatest ninadest on närvilisus ja pidev rutt oma tööasjade juurde, siis eelmainitud inimeste puhul kehtib täpselt vastupidine stsenaarium. Equilibre Sven, SEVi Jaan ja meie laagri korraldajad on aktivistlik dream team, mida iseloomustab rahu ja soov ühiskondliku heaolu arendamisel mitte eesmärkide saavutamise tõsidusse kinni jääda, vaid rõõmust resoneeruda.

Töörõõmu peegeldumine säras eriti just Sveni silmis. “Tööd saab teha vaid seni, kui on lõbus,” ütles ta. See on ka täiesti põhjendatud, sest tema lugu sellest, kuidas mitme täiesti võõra vabatahtliku abikäe kaudu valmis imeilusalt ainulaadne looduslikest materjalidest bussipeatus, on rohkem tõestusmaterjali kui kellelgi kunagi tarvis läheb. Rohkem aga sellest siis, kui Te teda ise külastate ning küsite.

Kolmepäevalises laagris kuuldud kogemustest võib rääkida lõputult. Need kõik on ilmselgelt ka lõputult väärtuslikud, kuid siin nende käsitlemine võtaks Sinult, kallis lugeja, tähtsa põhjuse, mille nimel ise Changemakersi üritustest osa võtta. Järgnevalt käsitleks kogemust, mille tulekut ma laagrile eelnevalt vähimalgi määral ei osanud näha.

Esimest korda elus märkasin ma Eesti venelastest noorte rolli – ja panust – meie ühiskonnas. Üldiselt avaldatakse tülgastustunnet, kui Eestis elav venelane eesti keelt ei valda, kuid suveakadeemias maalitud pilt on sootuks teistsugune. Termin “keelebarjäär” hävis, rõhutati arvamuse avaldamisele, mitte sellele, kuidas sa seda teed. Tänu sellele avanes meie seltskonnale kõiksugu uusi mõtteid ja arusaamasid. Kui algul ei saanud vedama, siis pärast ei saanud pidama. Seda muidugi heas mõttes. Ideid ja mõttearendusi oleks jätkunud veel pikalt.
Seega, lühidalt: kui Sa seni oled veel jäänud kukalt sügama, kas see on ikka see õige koht, kuhu ma ennast üles andma peaks, siis ära rohkem mõtle. Hakka maailma muutma.

Toit oli ka hea.