Esimesed sotsiaalsed ettevõtted alustasid taasiseseisvunud Eestis juba 90ndate alguses. Nendeks olid vabaühendused, kes suutsid oma tegevuse rahastamiseks müüa tooteid või teenuseid. Nad ei nimetanud iseennast veel sotsiaalseteks ettevõteteks. Need vabaühendused said oma asjadega üsna hästi hakkama, kuid olid identiteedi poolest väga ebamugavas olukorras. Organisatsiooni juriidiliseks vormiks oli ju enamasti mittetulundusühing.

2000ndate keskpaigaks hakati maailmas sotsiaalsest ettevõtlusest üha enam rääkima. Nii ka Eestis. Poelettidele jõudis Heateo SA ja Fontese koostöös välja antud David Bornsteini raamat “Kuidas muuta maailma? Sotsiaalsed ettevõtted ja uute ideede jõud“. Toimusid esimesed sotsiaalse ettevõtluse konkursid. Siinne kodanikuühiskond hakkas tasapisi harjuma mõttega, et ettevõtlustulu teenimises pole miskit halba. Üks esimesi ettevõtteid, kes ennast juba asutamisel sotsiaalse ettevõttena defineeris, oli Uuskasutuskeskus.

Aastaks 2011 jõuti Eestis sinnamaani, et oli olemas kriitiline hulk alustavaid ja juba tegutsevaid sarnaste vajadustega sotsiaalseid ettevõtteid. Nad vajasid nii küünarnukitunnet, infot kui tuge arenguks. Just sel olulisel hetkel pani Kodanikuühiskonna Sihtkapital sotsiaalse ettevõtluse entusiastidele rahaliselt õla alla. 2012. aastal loodi peale kolmveerand aastat kestnud osapooltega rääkimist ja muid ettevalmistusi Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustik ehk SEV. Liikmeid on SEVil tänase seisuga 48.

Ühenduse loomisel osales ka SEVi praegune juht Jaan Aps, kes oli positiivsete ühiskondlike muutuse loomise tegevus- ja rahastusmudelite arendusega tegelenud juba aastaid.

Projektid võivad sundida ühendusi rööprähklema

Ülikooli ajal sattus Jaan praktikale Säästva Eesti Instituuti, kus ta tegeles kasvuhoonegaaside heitkoguste kaubanduse mudeli loomisega Eesti jaoks. Inspireerituna saadud kogemusest töötas ta magistriõppega paralleelselt ja paar aastat peale lõpetamist rahvusvahelistes keskkonnaorganisatsioonides.

„Töö märksõnaks kujunes aga projektipõhisus. Iga tööpäev koosnes väiksematest ja suurematest panustest väga erinevatesse projektidesse, sest see oli organisatsiooni ellujäämise eelduseks. Need projektid lähtusid organisatsioonide põhimissioonist, aga kahjuks ei olnud eriti järjepidevad,“ selgitab Jaan Aps, miks projektipõhine töö tekitas temas lõhestunud tunnet. „Vahetult enne suunamuutust oli mul seitse projekti ühekorraga, alates õpilaste keskkonnateemalisest joonistusvõistlusest ja lõpetades tööstussaaste vähendamisega suurettevõtetes.“

Jaanile hakkas ajapikku tunduma, et kuigi see, mida ta teeb on huvitav ja vajalik, ei ole sellel pikemaajalist mõju. Igal projektil on lõpp: on see siis poole aasta pärast, 9 kuu pärast või aasta pärast, aga ühel hetkel jõuab lõpp kätte. Ja teist korda sama projekti samal kujul enam keegi suure tõenäosusega ei rahasta. Projektidega tegelev ühendus võib tegevuste liigse killustatuse tõttu oma arengus sedasi täiesti seisma jääda.

Muutes kogu süsteemi, aitad rohkemaid

2005. aastal avas Heateo SA esimese sotsiaalse ettevõtluse konkursi ning 2006. aastal kutsuti Heateo tiimi ka Jaan Aps. Tema ülesandeks sai üksikutele mõjukatele organisatsioonidele toetuse vahendamine: tuli kaardistada erinevaid ühiskondlikke probleeme ja leida need organisatsioonid, kes pakuvad kõige mõjusamaid lahendusi.

Esimene valdkond, mida toetati oli HIV ja AIDSi ennetus, mis tollal oli väga kuum teema. Kuigi raha leidmine oli endiselt väga keeruline, polnud see enam erinevate projektide vahel rabelemine, vaid läbimõeldum tegevus.

Ajapikku sai Jaan Aps aru, et üksikute mõjukamate organisatsioonide toetamisest ei piisa. Ta väsis nõustaja ja konsultandi rollist ning soovis ennast proovile panna veel suuremate muutuste käivitajana: „Minus tekkis rahulolematus, kuna nägin, et asju on vaja muuta süsteemsemalt. Sellest ei piisa, kui me vahendame abi ainult üksikutele organisatsioonidele. Me võime aidata kõiki sarnaseid ühendusi ühekorraga, kui suudame näiteks seadusandlust parandada.“

SEV sotsiaalsete ettevõtete esindus- ja katuseorganisatsioonina suudab süsteemsete muutuste algatamise abil aidata paljusid organisatsioone.

Aastatega on sotsiaalne ettevõtlus muutunud

Kui Heateo SA hakkas tutvustama sotsiaalset ettevõtlust, ei keskendunud nad majandusmudelile, vaid jagasid inspiratsiooni. Sotsiaalse ettevõtluse nägemus põhines raamatul “Kuidas muuta maailma? Sotsiaalsed ettevõtted ja uute ideede jõud”. Raamatus mõtestati sotsiaalset ettevõtlust lahti läbi sotsiaalse ettevõtja, läbi indiviidi, kes on justkui süsteemi muutev üliinimene.

Ettevõtlust kasutasid tööviisina vaid osad eeskujuks toodud maailmamuutjad. Heateo SA tõi inspireeriva isikuna tihtilugu esile näiteks tänapäevase õenduse rajajat Florence Nightingale’i, kes oli küll innustavalt ettevõtlik, aga ta polnud ettevõtja. „Sain aru, et ettevõtlikku maailmamuutjat ja maailmamuutjast ettevõtjat tuleb eristada, sest muidu on inimesed segaduses,“ arutleb Jaan Aps.

Ühiskond vajab mõlemaid: nii järjepidevalt tegutsevaid ja ühest inimesest sõltumatuid organisatsioone kui ka heas mõttes hulle indiviide, kes on tänu oma ettevõtlikkusele viimas ellu mõnda suurt muutust. Organisatsioonid suudavad tihti teha head tööd ka siis, kui nende eestvedajad on keskpärased, üksikisiku puhul sõltub palju tema isiklikust karismast ja suutlikkusest. Suurepärased juhud on need, kus meisterlik ettevõtja ja sotsiaalne ettevõte saavad omavahel kokku. Siis on lootust, et see väga läbilöögivõimeline indiviid loob midagi jäävat.

„Ka mu enda lähenemine sotsiaalsele ettevõtlusele on muutunud paindlikumaks, kuna maailmas on sellel väga palju erinevaid vorme. Igal vormil on plusse ja miinuseid. Kõige intrigeerivam näide seondub ilmselt kasumi jaotamisega,“ arvab Jaan Aps.

Ta lisab, et kasum on teema, mille strateegia loomise protsessis tuleb osapooltel selgeks vaielda ja rääkida. „Kui nüüd tuua välja kaks äärmust, siis on üks neist on klassikaline vabakonna lähenemine. Sellest lähtuvalt on kasumi jagamine eetiliselt vastuvõetamatu, sest võimendab inimlikku ahnust ja toidab meie planeeti hävitavat majanduskasvu kullakarva koletist.Teine äärmus tunnistab mõistlikuna ainult kasumijaotusega ärimudeleid kui võimalust rahastada professionaalset, järjepidevat ja laienemisvõimelist tegevust. Nende jaoks on ebaeetiline ressursside panustamine algatustesse, mis jäävad väikesteks ning ebajärjepidevateks olukorras, kui tegelikult oleks Eestis sõltuvalt sihtrühmast vaja kiirelt jõuda sadade või lausa sadade tuhandete inimesteni.“

Jaan Aps rõhutab vajadust, et osapooled süveneksid üksteise argumentidesse: „On olemas ka vahepealsed variandid, näiteks piiratud kasumijaotuse lubamine. Sealjuures on ühiskondliku eesmärgi nimel ettevõtlustulu teenimine kasumijaotuse otsusest sõltumatult igal juhul hea. Dividende võib positiivse poole pealt käsitleda agapreemiana, selle eest, et keegi oli nõus rahaga riskima.“

Kui võtta hoiak, et ainult vabaühendustest sotsiaalsed ettevõtted on head ja me teisi vorme üldse ei propageeri või ei luba, siis me võtame teistsuguse nägemusega inimestelt, kes võiksid maailma paremaks muutmisse panustada, selle võimaluse üldse ära.

FOTO: Jaan Aps sotsiaalse ettevõtte Tagurpidi Lavka kliendina

Väärtust loovad nii sotsiaalsed kui vastutustundlikud ettevõtted

Jaan Aps on kindel, et kasumi jaotamine ei muuda omavahel sarnaseks ka sotsiaalset ja vastutustundlikku ettevõtlust. Seda pole vaja karta!

Sotsiaalse ettevõtte ühiskondlik eesmärk peab olema põhikirjas ära öeldud. See ongi peamine erinevus. Kui näiteks Swedbank kirjutab oma põhikirja midagi, mille kohta ta ütleb, et see on tema peamine ja mõõdetav eesmärk Eesti ühiskonnas, ja selle eesmärgi täitmiseks kasutab ta oma tulu, siis on Swedbank sotsiaalne ettevõte. Niikaua, kuni ühiskondlike teemade toetamine on vabatahtliku kohustus, niikaua on tegemist vastutustundliku ettevõtlusega.

On oluline meeles pidada, et kui vastutustundlikul ettevõtlusel on selged eesmärgid, siis see loob samapalju muutust kui sotsiaalne ettevõtlus. Siit järeldub, et ettevõtluse vormide mitmekesisus on oluline.

Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustik muutub koos sotsiaalse ettevõtlusega

Jaan Aps on SEVi kui katuse- ja esindusorganisatsiooni arengutega rahul: „SEVi loomise hetkel üheski riiklikus dokumendis sotsiaalset ettevõtlust ei mainitud, tollal oli sotsiaalne ettevõtlus täielikult süsteemiväline teema. Praeguseks on olukord muutunud. Sotsiaalne ettevõtlus on sees valitsuse poolt heaks kiidetud Kodanikuühiskonna arengukavas ja Sotsiaalministeeriumi hallatavas Heaolu arengukavas. Sotsiaalse ettevõtluse teemaga tegeleb ka Riigikantselei juures tegutsev avaliku sektori ja sotsiaalse innovatsiooni rakkerühm. Uus Riigihangete seadus, mis loodetavasti varsti vastu võetakse, aitab luua eritingimusi sotsiaalsetele ettevõtetele. Justiitsministeerium on uuendamas ühinguõigust, ka seal on sotsiaalne ettevõtlus teemana laual.“

Arenguruumi on SEVil kindlasti organisatsioonina, kuna saatuse irooniana töötab ühendus paljuski projektipõhiselt. „Kuigi praegune töö nõuab ümber lülitumist erinevate projektide vahel, toetab igaüks nendest eraldi ühtesid ja samu eesmärke. Toetajad saavad reeglina sellest aru ja on piisavalt paindlikud, mistõttu on õnnestunud projekte suunata, kuhu vaja,“ on Jaan Aps kindel. Praegune olukord ei ole meeleheitlik rööprähklemine.

Omatulu teenimine võimaldab SEVil areneda ka rahastajatest sõltumatult. Maailmamuutjate register on hea näide omatulu kasulikkusest. IT investeeringu maksid kinni Kodanikuühiskonna Sihtkapital ja Siseministeerium, aga tööjõukulud kaeti muuhulgas SEVi tuludest „Oleme saanud teha täiesti uut asja oma tempoga. Mõnikord on nii, et kui mingit innovaatilist asja teha liiga kiirustades, läheb see kraavi just seetõttu, et lõpparuande tähtaeg rahastajale on näiteks kolme kuu pärast. Isegi kui mõte ei ole veel valmis mõeldud, tehakse asi pooltoorena valmis projekti tähtaegade lähenemise tõttu,“ arutleb Jaan Aps.

Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustik vajab läbimõeldud arengut

SEV on suures osas täitnud eesmärgid, mis olid tähtsad organisatsiooni loomise hetkel 2012. aastal. Sotsiaalne ettevõtlus on jõudnud riiklikesse dokumentidesse ja prioriteetidesse. Tundma on õpitud ka sotsiaalseid ettevõtteid, nende tegevust, muresid ja rõõme. Nüüd on vaja leida tegevusi, mis aitavad suurendada sotsiaalsete ettevõtete arvu, nende müüki ja kokkuvõttes mõju. SEV on tegelemas sotsiaalse ettevõtluse märgise vajalikkuse uurimisega ja sotsiaalsete ettevõtete juriidilise vormiga. Üle tuleb vaadata ka SEVi kui organisatsiooni strateegia.

SEVi sotsiaalse ettevõtluse arengu eest vastutava organisatsioonina peab oma tegutsemise strateegiasse suhtuma vastutustundlikult. Sotsiaalne ettevõtus on teemadeülene: see haakub ettevõtlusega, see haakub kodanikuühiskonnaga, see haakub piirkondliku arenguga. See haakub baasküsimustega, mis üldse on Eesti ühiskonna jaoks edu ja mis mitte. Need teemad, mida SEV oma tulevikunägemusse võtab, mõjutavad kindlasti sotsiaalsete ettevõtete arengut lähiaastatel.

„Ma näen, et Eestis on väga palju suhteliselt väikseid sarnaste väärtustega organisatsioone, kes tegelevad kõik oma väikese tükiga, kuid nendest tükkidest ei tule kokku ilmtingimata kollaaži. Puudu jääb koostööst ja mõjust. Eriti killustatud on olukord sotsiaalvaldkonnas, kus jääb mõnikord mulje, et iga abivajaja abistamiseks tehakse uus MTÜ,“ selgitab Jaan Aps.

Tal on hea meel, et viimastel aastatel teeb SEV senisest rohkem koostööd näiteks Sotsiaalministeeriumi, Kodanikuühiskonna Sihtkapitali, Heateo Sihtasutuse, Vabaühenduste Liiduga EMSL ja Praxisega. Partnerite ring võiks olla veelgi laiem. SEVi tiim alles otsib lahendust, kuidas koostööd tõhusamaks muuta, kuidas killustatust vähendada. Ühes on ta kindel: töötuba teemal, kuidas teha koostööd, poleks kuigi tõhus lahendus. Pigem on lahenduseks koostöö, mis tuleneb mõnest valdkonnaülesest ühisest huvist.

Sotsiaalse ettevõtluse viimine noorteni on lähituleviku proovikivi

Kuna sotsiaalne ettevõtlus peab leidma järgijaid ka tulevikus, on oluline, et teema oleks atraktiivne ka noortele.

„Mul oli hiljuti Skype’i kõne Pärnu Kolledžiga, kus üks tudengitest leidis, et sotsiaalne ettevõtlus on küll noortele sümpaatne, kuid absoluutselt mitte glamuurne. Olgem ausad, see ongi suur väljakutse, kuidas ilma valusaid ühiskondlikke probleeme ilustamata tuua välja, kuivõrd huvitav on nende lahendamine,“ mõtiskleb Jaan Aps.

„Glamuuri pole ju ka teistes tööprotsessides. Isegi kui mõne start-upi eestvedaja on istunud glamuurses kesklinna kohvikus 12 tundi järjest, ei tähenda see, et ta töö on glamuurne. Võib-olla on ta söönud ainult ühe piruka ja ta pea lõhub valutada. Glamuurne tundub nähtu ainult kohvikust mööda jalutajale. Ka nutitelefonide tootmisprotsessis pole midagi glamuurset.“

SEVi lähiaastate väljakutsete seas on seega nende noorte üles leidmine, kes soovivad olla ettevõtjad ja kellele lähevad korda sotsiaalsed probleemid. Sotsiaalne ettevõtlus on neile, kes tahavad ise luua tulevikku, ise teha midagi olulist, ise olla ettevõtja. Küll siis tuleb ka glamuur, kasvõi teadmisest, et just sina oledki see vägev maailmamuutja!

Artikli autor on Katrin Jõgisaar.