Võrgustikuga või võrgustikuta kaitstud töö teenuse pakkumine
29.01.2018Kaitstud töö teenus on üks näide ka sotsiaalsete ettevõtete poolt pakutavatest sotsiaalteenustest Eestis, kus kliendiga tegelevate erinevate osapoolte hulk on mitmekesine ja ka klientide profiil, kellele teenus suunatud on äärmiselt kirju. Ei ole võimalik üheselt eristada teenuse toimimisel võtmetähtsusega organisatsiooni või nö keskmist klienti, kellele just täpselt teenus suunatud on kuna klientide individuaalsed erisused ja vajadused on äärmiselt erinevad. Ka tugivõrgustiku, sotsiaalsete suhete olemasolu on iga kliendi puhul erinev. Samas julgen väita, et just sotsiaalsete suhete olemasolu on võtmetähtsusega tegur kliendi teenusel õnnestumisel, kirjutab Evelin Kostabi Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustikust.
Kuigi erinevaid kliendi ja abistaja vahelisi suhteid on vähe uuritud kirjeldavad McKenna & Davis (2009), et kliendi ja terapeudi vahelise suhte õnnestumise aluseks on ekstraterapeutilisised tegurid. Asjaolud, mis ei toimu kliendi ja teda toetada/nõustada püüdva isiku koosviibimise ajal kabinetis vaid hoopis mujal, kliendi igapäevases sotsiaalmaailmas – kodus, tööl, sõprade hulgas viibides.
Nimetatud uurijad väidavad, et kui kliendil on tugi tema igapäevaelu nö tavasuhtlusmaastikult, siis on abi andmise edukuse tõenäosus 40%1. Seega on taolised otsese teraapia ja rehabilitatsiooni välised suhted ja nende mõju kliendi eluilmale asendamatu ja hindamatu tähtsusega.
2016. kuni 2017. aastal Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustiku ja Sotsiaalse Innovatsiooni Labori koostöös läbiviidud kaitstud töö teenusedisaini koosloome programmi ajal külastasid uurijad mitmeid kaitstud töö teenust pakkuvaid keskuseid. Nad intervjueerisid tegevusjuhendajaid, kes on ka toetavate isikute olemasolu suhtes klienti ja tema teenusel õnnestumist kirjeldades ühel meelel: „Klient, kellel on kasvõi üks lähedane inimene, on kindlasti lihtsam kaitstud töö teenuse lõpus avatud tööjõu turule väljuda või kaitstud töö teenusel üleüldiselt hakkama saada.“
Toetav või lähedane inimene ei pea olema isik, kes on kaitstud töö kliendi perekonnaliige, sõber või naaber, vaid võib olla ka keegi ametnike võrgustikust, kes kliendiga kokkupuudet omab. Kaitstud töö teenuse kliente tugistades, nõustades, neile erinevaid teenuseid ja toetuse võimalusi pakkudes tegeleb hetkel iga teenusega seotud ametnikest osapool (Töötukassa, Sotsiaalkindlustusamet, kohalik omavalitsus, teenuseosutajad ja tegevusjuhendajad, tööandjad avatud tööjõu turul, meditsiinipersonal – perearstid, psühhiaatrid) kliendi aitamisega oma enda isiklikest (ka oma organisatsiooni eesmärgist tulenevatest) individuaalsetest kogemustest ja oskustest lähtuvalt. Omavahelised koostöösuhted on pigem minimaalsed, kui konkreetselt reguleeritud ja kliendi vajadustest lähtuvad.
Individuaalne lähenemine kaitstud töö kliendile ja ka osutatava teenuse paindlikkus on kaitstud töö teenuse puhul kindlasti ühed eduka teenuse osutamise tegurid. Hetkel, aga ei õnnestunud kaardistada ühtset metodoloogiat, mida kaitstud töö teenuse klienti toetav ametnike võrgustik kasutab. Samas ei tähenda selline kogemustel põhinev lähenemine automaatselt teenuse ebaõnnestumist, kuid siiski tuleb möönda, et sellise iga ametniku individuaalse ja oma kogemusest tuleneva lähenemise korral on ka ressursside (aeg, raha jne) kulu väga suur.
Kuigi kaitstud töö ajal puutub klient kokku väga paljude erinevate teenusega seotud osapooltega, tekib kliendil usalduslik suhe, võimalus oma individuaalseid vajadusi peegeldada, alles teenusel olles tegevusjuhendajaga erinevaid tegevusi läbi viies. Kuna puudub ühtselt toimiv organisatsioonide vaheline ehk teenusega seotud võrgustikuliikmete koostöö, jääb tihtipeale ka siinkohal kliendi abistamine poolikuks või puudulikuks. Aeg, mida teenuseosutaja kulutab erinevate lahenduste otsimisele on liiga suur.
Minu arvamusel ilmnebki siinkohal hetkel pakutavas kaitstud töö teenuse mudelis kõige suurem vajadus kliendiga tegelemisel kindlate metodoloogiliste võtete ja võrgustikuülese koostöö järele. Ka Narusson (2013) ja Grudinschi jt (2015) on välja toonud, et abimeetmete osutamine kliendile, kelle vajadused/probleemid hõlmavad mitmeid eluvaldkondi ja on seoses sellega mitme valdkonna vastutusalas, eeldab eri valdkondade efektiivset toimimist ja organisatsioonide omavahelist tihedat koostööd, mis peab sisaldama informatsiooni vahetamist ja jagamist, ressursside jagamist, tegevuste omavahelist jaotamist ja iga organisatsiooni tugevuste maksimaalset ärakasutamist kliendi hüvanguks2,3.
Kuna tegevusjuhendaja paistab olevat antud hetkel kaitstud töö teenuses ainuke osapool, kellega kliendil tekib teenusel olles usalduslik suhe, mille käigus ilmnevad esmakordselt kliendi tõelised vajadused, ka kliendi motivatsioon ja muud klienti takistavad/edasiviivad eluolulised tingimused, siis julgen järeldada, et kliente saab kompleksselt hinnata ja nende vajadusest tulenevat, neile sobivat ja motiveerivat tööalase rehabilitatsiooni teenust pakkuda alles reaalselt kaitstud töö teenusel olles ja töötegemise käigus tegevusjuhendajaga tegevusi läbi viies.
Kaitstud töö teenusel olevate klientide edu või ebaedu teguriks ongi just klientide motivatsioon, mis paraku on tihtipeale madal või erinevatest väliskeskkonna teguritest tingituna muutlik. Oluline roll on sotsiaalsetel suhetel, sest toetava tugivõrgustikuga kliendid on motiveeritumad.
Hetkel on paljud kaitstud töö teenuse klientidest olukorras, kus teenuse-eelselt ei ole klienti piisavalt tundma õpitud või on see informatsioon kliendist iga osapoole individuaalseks kasutamiseks. Seega on vähe tõenäoline, et kliendi võimed saavad kaitstud töö teenusel maksimaalselt ja teda toetaval viisil rakendatud.
Iga osapool annab enda organisatsiooni eesmärkidest tulenevalt kliendi hüvanguks maksimumi, kuid kuna enamjaolt on tegemist vähe motiveeritud ja väikese agentsusega kliendiga, siis ei suudeta täita teenuse üldist eesmärki – näiteks lühiaegse kaitstud töö teenuse puhul ei ole klient valmis väljuma teenuselt avatud tööjõu turule.
Kokkuvõtvalt julgen väita, et kaitstud töö teenuse edukuse üheks võtmeteguriks on võrgustikuülene koostöö erinevate teenusega seotud osapoolte vahel. Iga osapoole ainuisikuline kliendi tugistamine ei toeta klienti tema vajadustest tulenevalt ja ressursid, mida kliendi tugistamisele kulutatakse on liiga suured.
Kliendi tugistamisel on oluline ära kasutada ka kliendil olemasolevaid sotsiaalseid suhteid või nende puudumisel, teenuse pakkumisel seda olulise võtmetegurina arvestada. Ka kaitstud töö teenuse käigus tekkivat kliendi ja tegevusjuhendaja vahelist usalduslikku suhet ei saa jätta teenuse hüvanguks ära kasutamata ja võrgustikuülese koostöö abil proovida seda kliendi jõustamiseks maksimaalselt rakendada. Kindlasti ei tohi kaitstud töö kliendile lähenedes tähelepanuta jätta tema motivatiooni ja sellest tulenevaid positiivseid/negatiivseid tegureid.
Viidatud allikad:
1 McKenna, D. D. & Davis, S. L. (2009). Hidden in Plain Sight: The Active Ingredients of Executive Coaching. Industrial and Organizational Psychology, 2, 244-260.
2 Grudinschi, D., Hallikas, J., Kaljunen, L., Puustinen, A. ja Sintonen, S. (2015). Creating value in networks: A value network mapping method for assessing the current and potential value networks in cross-sector collaboration. The Innovation Journal: The Public Sector Innovation Journal, 20(2), 1-27.
3 Narusson, D. (2013). Juhtumite lahendamine sotsiaalvaldkonnas ja juhised. Sotsiaaltöö, 1, 25-27.